Väga põneval teemal käis meile rääkimas Anneli Banner 8. veebruaril, Eesti Vabaõhumuuseumist. Teemaks oli Eesti taluaianduse ajalugu.
Nagu pealkirigi ütleb lahkasime Eesti aianduse ajalugu alustades siis ca 19. sajandi II poolest, mil aianduse olukord hakkas taluaedades tasapisi muutuma. Siis võis märgata esimesi õunapuid taluaedades või nende läheduses, enne neid oma aeda ei istutatud, kuna kardeti, et mõisik näeb kui rikas pere ja tõstab renti.
-Suurem ind sai sisse, kui ärkamisajale andsid hoogu C.R. Jakobson. Aedade olukord oli aga erinev sõltuvalt kus talu asus- Viljandimaal olid viljakad mullad aga saartel olukord teine.
-Lehtla e. laube
- Aedades tavaline koeranaeris, mis on mürgine. Usuti, et see taim hoiab eemal rotid ja hiired.
- 1936 Kodukaunistamise kampaania. Kus korrastati aedu, kõrvalhooneid, tarasid, rajati käimlaid jne.
- Levinud kuusehekid, mis praegus talude juures võimsad puud, olid rajatud nn tuulekaitseks ja mõeldud hekkideks. Kuid kas pererahval polnud aega või huvi neid pügada.
- EW ajal oli kasvuhooneid vähe, kasutati lavasid. Klaas oli kallis. Kasvuhooned hakkasid levima koos kile tulekuga NL ajal.
- Lääts oli enne kui kartul meie laual laiutama hakkas. Naerist kasvatati alepõldudel
- Porgand oli kirju, enne kui ta 17. saj Hollandis oranžiks aretati
- Kartul tuli 18. saj Eestisse, alul mõisa aedades, kuid talupojad umbusaldasid seda juurvilja, pidavat mullad ära kurnama. Kuid üsna paljud pered said just raha kartulist, et oma talud ära osta. Viljandimaal olid selleks taimeks lina.
-Humal on meile ilmselt sisse toodud. Õllele heaks värvuseks ja maitseks. Tol ajal ju tegi iga pere omale õlled ise siis oli seda taime igas aias vaja.
- Tubakas, ravimtaimena, pidi hambavalu ära võtma ja omas kahjurite vastast toimet. Oli vääristubakas ja külatubakas. Popsutajad hindasid vääristubakat paremaks.
- Roosiaed saartel ei tähendanud ilmtingimata roosiaeda, vaid ka iluaeda kus erinevad lilled õitsesid.
Lisa tasub kuulata, vaadata- https://www.youtube.com/watch?v=oX5wgUL0Zqk&t=14s Anneli Banner räägib rohkem pärandtaimedest, millest meie suhteliselt lühidalt kõnelesime.
Nagu pealkirigi ütleb lahkasime Eesti aianduse ajalugu alustades siis ca 19. sajandi II poolest, mil aianduse olukord hakkas taluaedades tasapisi muutuma. Siis võis märgata esimesi õunapuid taluaedades või nende läheduses, enne neid oma aeda ei istutatud, kuna kardeti, et mõisik näeb kui rikas pere ja tõstab renti.
-Suurem ind sai sisse, kui ärkamisajale andsid hoogu C.R. Jakobson. Aedade olukord oli aga erinev sõltuvalt kus talu asus- Viljandimaal olid viljakad mullad aga saartel olukord teine.
-Lehtla e. laube
- Aedades tavaline koeranaeris, mis on mürgine. Usuti, et see taim hoiab eemal rotid ja hiired.
- 1936 Kodukaunistamise kampaania. Kus korrastati aedu, kõrvalhooneid, tarasid, rajati käimlaid jne.
- Levinud kuusehekid, mis praegus talude juures võimsad puud, olid rajatud nn tuulekaitseks ja mõeldud hekkideks. Kuid kas pererahval polnud aega või huvi neid pügada.
- EW ajal oli kasvuhooneid vähe, kasutati lavasid. Klaas oli kallis. Kasvuhooned hakkasid levima koos kile tulekuga NL ajal.
- Lääts oli enne kui kartul meie laual laiutama hakkas. Naerist kasvatati alepõldudel
- Porgand oli kirju, enne kui ta 17. saj Hollandis oranžiks aretati
- Kartul tuli 18. saj Eestisse, alul mõisa aedades, kuid talupojad umbusaldasid seda juurvilja, pidavat mullad ära kurnama. Kuid üsna paljud pered said just raha kartulist, et oma talud ära osta. Viljandimaal olid selleks taimeks lina.
-Humal on meile ilmselt sisse toodud. Õllele heaks värvuseks ja maitseks. Tol ajal ju tegi iga pere omale õlled ise siis oli seda taime igas aias vaja.
- Tubakas, ravimtaimena, pidi hambavalu ära võtma ja omas kahjurite vastast toimet. Oli vääristubakas ja külatubakas. Popsutajad hindasid vääristubakat paremaks.
- Roosiaed saartel ei tähendanud ilmtingimata roosiaeda, vaid ka iluaeda kus erinevad lilled õitsesid.
Lisa tasub kuulata, vaadata- https://www.youtube.com/watch?v=oX5wgUL0Zqk&t=14s Anneli Banner räägib rohkem pärandtaimedest, millest meie suhteliselt lühidalt kõnelesime.