Loeng toimus Tallinna Keskraamatukogus ja selle viisid läbi OÜ Nutriloop inimesed Markko Mäll ja Ingrid Hermet.
Pool loengu teemast oli taastuv põllumajandus. Olin sest kuulnud aga hea oli kuulata, kuigi aeg-ajalt tekkis vegan ja lihsasööja efekt, ehk faktid, mis meile ette anti olid nii ilmsed, et miks me nt siis maapinda künname kui see hävitab mulla struktuuri. Samamoodi on pinnase errusooniga, me peame väiksemad põllulapid tegema, et vähendada errusiooni. Ning need suurem monokultuurid, mis on nii ebaloogilised ja looduses ei leia seda kuskilt. Aga vastus juba jõudiski kätte- raha.
Iga see liigutus, et neid 3 faktorit vähendada, selle peab keegi kinni maksma. Antud juhul maksab ettevõtja. Ning keegi ju omale lisakulusid ei taha.
Üks fakt, mis välja toodi oli, et sünteetilised väetised toidavad taime, mitte mulda. See on siis nn doping taimele. Taime juured ei eralda enam piisavalt eksudaate ning mikroobide hulk, kes taime toitainetega varustaksid jäävad nälga. See läheb taas sinna lihasööja-vegan valdkonda. Kuid vastus on taas teada, juurika kasvataja on otse loomulikult huvitatud suurest peedist/ porgandist ja mulla tervis on siin teisejärguline. Taas põhjuseks raha.
Hea võrdlus toodi töötoas, meie soolebioom = muld ja taimed. Meie ei toimi 100 % liselt, kui soolestikubioom on tasakaalust väljas, sama kehtib ka mulla ja taimede kohta. Ning tervest mullast saab väärt juurika.
Kompostimise osa polnud nii värvikas. Siin jalgratast leiutama ei pea. On vaja õhulisust ( anumat ei tohi õhukindlalt sulgeda) , niiskus ( võiks jääda 50-70 % vahele) temperatuur (kvaliteetset komposti saab meie kliimas toota mõni kuu) materjalide kombineerimine ( pruunid on süsiniku ja rohelised N rikkad).
Pool loengu teemast oli taastuv põllumajandus. Olin sest kuulnud aga hea oli kuulata, kuigi aeg-ajalt tekkis vegan ja lihsasööja efekt, ehk faktid, mis meile ette anti olid nii ilmsed, et miks me nt siis maapinda künname kui see hävitab mulla struktuuri. Samamoodi on pinnase errusooniga, me peame väiksemad põllulapid tegema, et vähendada errusiooni. Ning need suurem monokultuurid, mis on nii ebaloogilised ja looduses ei leia seda kuskilt. Aga vastus juba jõudiski kätte- raha.
Iga see liigutus, et neid 3 faktorit vähendada, selle peab keegi kinni maksma. Antud juhul maksab ettevõtja. Ning keegi ju omale lisakulusid ei taha.
Üks fakt, mis välja toodi oli, et sünteetilised väetised toidavad taime, mitte mulda. See on siis nn doping taimele. Taime juured ei eralda enam piisavalt eksudaate ning mikroobide hulk, kes taime toitainetega varustaksid jäävad nälga. See läheb taas sinna lihasööja-vegan valdkonda. Kuid vastus on taas teada, juurika kasvataja on otse loomulikult huvitatud suurest peedist/ porgandist ja mulla tervis on siin teisejärguline. Taas põhjuseks raha.
Hea võrdlus toodi töötoas, meie soolebioom = muld ja taimed. Meie ei toimi 100 % liselt, kui soolestikubioom on tasakaalust väljas, sama kehtib ka mulla ja taimede kohta. Ning tervest mullast saab väärt juurika.
Kompostimise osa polnud nii värvikas. Siin jalgratast leiutama ei pea. On vaja õhulisust ( anumat ei tohi õhukindlalt sulgeda) , niiskus ( võiks jääda 50-70 % vahele) temperatuur (kvaliteetset komposti saab meie kliimas toota mõni kuu) materjalide kombineerimine ( pruunid on süsiniku ja rohelised N rikkad).